Päälik takseerib autot ja avaldab arvamust, et tee on küll raske, aga sellega saate vast läbi, ja käseb end atv ja Suure Punase Päästeameti Dziibi taha sappa võtta. Et kohapeal jagatakse käsklusi. Võtame. Tee tolmab nagu möldrinaise parukas ja SPPD keerutab liiva. Midagi ei näe. Sõidame maha umbes 10 kilomeetrit iseenesest lahedaid teid. Arutame, et küll saaks siin hea AO raja. Paraku küll vaid jeebi klassis. Augud lähevad aina suuremaks. Jõuame punase tuletõrje zili juurde, kus kaks tonti maas külitavad. Selgub, et SPPD juht suutis atv silmist kaotada ja me jõudsime hoopis teise kohta. Pargime auto. Konstruktiivset tegevust ei toimu. Vähemalt meie arust. Samas hakkab minu senine arvamus „mehed, 100 labidat ja pange ja lõke surnd” kergelt vankuma.
Võetakse meid sappa ja vantsime jala edasi. Mina loll topin taskusse telefoni ja fotoka, millest viimane, nagu hiljem selgub, hävib mudas ja nõuab põhjalikku lahtivõtmist ja puhastust. Esimesest kuivenduskraavist mööda kaseraokesi üleronimine tekitab kõhedust. Seekord läks hästi, sisse ei kukkunud. Jõuame turbaribale. 100 meetrit laia lõpmatult pika siilu peale, kus üksikud vennad maad kastavad. Vähemalt tehnika tundub olevat asjalik. Bensiinimootoriga pumbad kuivenduskraavides, sealt pikad voolikud jagajatega. Ja jälle voolikud... Tüübid sehkendavad midagi ja meil süveneb järjest tunne, nagu oleks pioneerid toodud tootmisettevõttesse praktikale. Ehk vaadake aga ärge kurat jalus kakerdage. Siiski selgub, et see päris nii ei ole. Käsk – kasta järjest turbavälja – käes, jäetakse meid tööle. Kahe peale jääb küll 1 voolik. Noh, haaran härjal sarvest ja kukun leotama. Martti saadab seiklejasse sõnumeid. Mulle on veidi arusaamatu kust leotada, sest kõikjal tossab. Jupiülem rääkis küll liinidest aga no kuulge, mul oli piisavalt tegemist, et neile järgi jõuda... Veidi aja pärast annan Marttile vooliku ja lähen uurima kaugemal solistava laigulise käest, et mis on äksionplänn. See teatab aga, et näe, temal saab kohe vahetus otsa ja läinud ta ongi. Koos võsas kastnud laigulisega. Soovitab veel, et vaata, siin kaskede vahel vist ka põleb.
Jääme Marttiga kahekesi tossavale turbarabale. Seltsiks kolm voolikut. Projektijuhis tärkab seda nähes ressursimajandamise kihk ja sikutan ka teise vooliku Marttile õlale. Kastku kahe voolikuga. Ise haaran kaskede juures vahetuse lõpetanud tüübi vooliku.
Turba põlemine on muljetavaldav. Põleb maa all. Ja põleb ka ilma tossuta. Ainus võimalus kontrollida, kas põleb, on suunata veejuga sügavale maapõue ja siis oodata, kas hakkab august tossu tulema vai mitte. Aga kaskede juures on asi naljast kaugel. Maa sisse tungiv vesi läheb hetkega keema. Tundub, et vennad on kustutanud kahelt poolt kaski aga jätnud keskmise osa tähelepanuta, kuna peal tundus olevat liivakiht. Teeme kolmest voolikust kaks pikemat voolikut ja asume kaskede ümbrust kustutama. Ühele ruutmeetrile võid lasta järjest 5 minutit vett ja ilma olulise tulemuseta. Maa all käib võimas võitlus kahe võimsa - Tuli ja Vesi vahel. Visalt, väga visalt edeneb. Kustutusalast saab porimülgas. Ja see pori põleb. Olukord muutub kahtlaseks. Meil on meeles, et sellest liinist ei tohi tuli edasi saada. Asi tundub lootusetu, kuna ohtlikku liivast ala on silma järgi 100-200 meetrit, laiusega meeter-kaks. Ja ühe ruutmeetri peale kulub umbes 10 minutit. Vahepeal saab bensiin pumbas otsa. Leiame kanistri bensiiniga ja Martti täidab paagi.
Tagasi voolikuteni jõudes saan mehise sigadusega hakkama. Nagu totras komöödiafilmis sikutan voolikut ja suudan selle tegevuse ajal täistugevusega joa suunata Martti pihta. 5 meetri pealt. Talle omase stoilise rahuga ei hüppa ta eest, vaid vaatab mulle etteheitvalt otsa ja küsib, et mis ma oma arust teen. Oma veast arusaanuna on mul küll piinlik aga ka kuramuse naljakas. Luban enam mitte nii teha. Kastame edasi. Või tuleks seda nimetada kustutamiseks. Läbimärg Martti on hakanud juba kuivama, kui ma otsustan oma voolikuga veidi edasi kolida. Sikutan lonti ja taaskord suundub tema pihta tugev veejuga. Sedapuhku katkisest voolikust, mis keskelt mehiselt läbi laseb. Saan aru, et mul puuduvad vabandused. Seega olen kuss ja lähen igaks juhuks hästi kaugele. Naeran ohutus kohas.
Vahepeal käib jupiülem meid vaatamas ja toob uue vahetuse sõdureid. Ühele antakse voolik pihku ja too jääb pumba lähedale sonkima.
Oleme nüüdseks umbes 3 tundi kaskede ümbrust kustutanud. Puude juured on maa alt põlenud. Pole mingi jõunumber puu ühe käega ümber lükata. Kustutan ja mõtisklen. Vaikselt hakakb peale tulema väsimus. Ja ometi teen ma ilmselt kergeimat võimalikku tööd – lasen voolikust vett maapinnale. Tuulega on meil ka vedanud. Seda küll üksikindiviidi mugavuse osas. Ehk suhteliselt tugev tuul suudab suitsu ära puhuda ja meil on küllaltki suitsuvaba olemine. Hakkan aru saama, millise ulatusega õnnetusega on tegu. Ja millist vaeva inimesed näevad. Meile on selline töö huvitavaks vahelduseks oma igapäevasele mugavustega kontoris olesklemisele. Need mehed aga teevad seda põhitööna. Ja seda mitte just kuigi vapustava palga eest. Aga jätan siinkohal käsitlemata teemad, millest ma midagi ei tea, samuti lõpetan palgateemalise hala. Igatahes saan aru, et meie kahe panus ühisesse üritusse on tibatilluke. 10 ruutkilomeetrit vahelduva eduga põlevat metsa ja raba versus 100-200 ruutmeetrit meie poolt läbileotatud ala.
Meie voolikutega vehkimine lahtist tuld ja õiget suitsu nägemata jätab võimaluse vaid kujutleda seda tööd, mis tehakse lahtise tulega võitlemisel. Ja seda kuumuses ja suitsus.
Saan aru, et olen olnud ülekohtune oma eelmistes hinnangutes. Vabatahtlikke ei ole mõtet kokku ajada. Inimesed, kes tulevad, peavad olema heas füüsilises vormis ja soovitavalt vastavad õppused läbinud. Paljaste kätega tule vastu ei võitle. Aga nagu ennist öeldud, on kasutatav tehnika võhiku pilgu järgi korralik.
Kui välja jätta projektijuhi debiilsest pedantsusest tulenev maksimalism, siis tundub staabil ja jupiülematel töö olevat kontolli all ja üldine äksjonplän toimivat. Ja alguses üksijäämisest tingitud tunne, et kui siin nüüd miski põlema lahvatab, siis ei tea keegi sellest midagi, taandub.
Tekib tahtmine rohkem aidata. Teha midagi, et tingimused ja suutlikkus paraneksid. Olles näinud vaid kübekest suurest õnnetusest valdab kurbus. Täielikult arusaamatu on, kuidas ei leia riik raha päästeametile. Oleks minu teha, kupataksin kogu Stenbocki ja Riigikogu seltskonna üheks päevaks vabatahtlikena kustutustöödele. Seda selleks, et tegelik olukord jõuaks otsustajatele kohale.
On päikeseloojang. Keset metsa. Mida ei kuule on sel ajal nii metsale nii iseloomulik linnulaul. Samuti pole ühtegi putukat. Lähemal ja kaugemal põrisevad järgmised pumbad ning üksikud londid tüdinud inimeste käes kastavad maapinda. Külmast tekkiv udu seguneb suitsuga ja vajub vaikselt üle raba.
Palju mõtteid käib selles kummalises vaikuses peast läbi. Kõiks see sarnaneb sõjaga või ulmefilmiga. Ja väsimus tapab. Oleme kustutanud 5 tundi ja mina olen ausalt öeldes läbi. Kojusõidu tund hakkab varsti kätte jõudma. Otsustame veel tunnikese teha ja toome otsa saanud kütusele lisa. Selle sisse valanud hakkab aga pump tõrkuma. Loobume mõttest hakata pimedas ja tööriistadeta parandama riista, mida näeme esimest korda ja võtame seda kui märki kojusaatmisest.
Vähemalt minul on kahju lahkuda. Oleme kohtunud paljude, teistmoodi inimestega, kui need, keda igapäevaselt tavaliselt kohtan. Nad ei räägi keeruliste lühenditega, ei kasuta kallites raamatutes ja ülikoolides õpetatud termineid. Teised mured, teised eesmärgid. Kuidagi ehtsamad, kui meie igapäevaelu. Ei taha küll pateetiliseks muutuda aga jääksin hea meelega sinna edasi.
Me teeme päevad läbi tööd. Vahel oleme uhked oma tegemiste üle ja kiidame saavutusi. Samas mulle tundub, et need 5 tundi olid suht esimesed tõelised töötunnid minu elus. Ehk me tegime midagi tõeliselt vajalikku ja kasulikku. See ei olnud pseudoväärtuste loomine raha või mõne järjekordse mõttetu projekti nimel, kus me raiskame ja kulutame end ja oleme sealjuures veel uhked.
Kokkuvõttes soovitaks kõigile, kel jaksu, abiks minna. Kas siis Kurtnasse või mõnele muule objektile, kus abikäsi vajatakse. Ma usun, et päevake sarnasel objektil muudab nii mõndagi väärtushinnangut ja arusaamist sellest elust siin ilmas. Igatahes mõtteainest tekib piisavalt.
