Keerame arusaama autorikaitsest pea peale!

Mind on palju aastaid kummitanud mõte, mida ma pole viitsinud kunagi päris lõpuni ega formuleerida. Praegune jant autorikaitse üle on aga loonud soodsa pinnase sellega väljatulekuks. Tegu on lähenemisega, mis pöörab pea peale kõik senised arusaamad autorikaitsest ja loomingu tasustamisest.

Väidan, et teose loojale ei pea maksma tasu seaduse tagatisel. Teisisõnu kõik autorikaitse "piraaditsemist" puudutavad sätted on üdini väärad.

Miks tekib looming ja mis sunnib autorit looma?

Lihtne - tegu on tunnustusvajadusega. Enamus inimesi vajavad tunnustust. Tunnustus on suurem motivaator kui palgatõus või uus auto või mistahes materiaalne hüve. Väidan, et teose loomise läbi rahuldab autor oma tunnustusvajadust. Miks kirjutatakse muusikat, miks tehakse bändi - et kuulsakssaamise läbi rahuldada oma tunnustusvajadus!

Kes rahuldavad selle vajaduse? Loomulikult tarbijad - kõik need, kes maksavad ühel või teisel moel autori rahulduse eest. Siit tulenevalt osutab tarbija autorile teenust tema tunnustusvajaduse rahuldamisel. See, kui massimeedias tutvustatakse uut artisti uut lugu ja kuulajad omandavad selle info, tõuseb artisti tuntus ja selle läbi rahuldub tema tunnustusvajadus. Ta saab tuntu(ma)ks.

Kas ja kuidas tasub autor või artist oma rahulduse eest? On loogiline, et sellesama teosega, mille ta lõi. Kuid seda ainult juhul, kui kuulajale see teos meeldib ja kuulaja sellest omakorda mingit hüve saab. Olgu selleks siis hea meeleolu, nauding, teadmised vms. Kui teos on vilets, on kahju saanud tarbija - kuulanud ebameeldivat, risustanud oma teadvust.

Kui looming on midagi väärt, siis tekib loomulik areng - fännid, kes ostavad loomingut, kuulsus, rohkem fänne. Lisaks jäävad live kontserdid, kus looja ja artist teenivad piletitulul pealt.
Kui looming või teos ei kogu omale fänne ja ei muutu tarbitavaks, siis miks peaks selle eest loojale maksma? Pigem vastupidi - hulk inimesi on pidanud kannatama kellegi tunnustusvajadusest tingitud kräppi, mis ei paku meile positiivset emotsiooni. Tegelikult peaks maksma hoopis neile?

Mitte kedagi ei sunnita hakkama autoriks või artistiks. Mitte kedagi! See on inimeste enda vaba valik. Kui ta on piisavalt tugev, et end fännide najal ära toita, siis palju edu (ja kuulsust) talle. Kui tarbija ei osta tema toodet, siis on see piisav sõnum - lõpeta rämpsu tootmine ja mine (päris) tööle.

Aforismid - kõik saavad hakkama

• Et kedagi armastada, ei pea teda esmalt hindama medalitega.
• Ootuste reservatsioon on pettumuste profülaktika.
• Avastada sõbra halb muusikaline maitse, sarnaneb tundele, kui konna suudeldes muutub see printsi asemel sookolliks.
• See on nagu kuusepuu - tuppatoomine ja ehtimine käib kiirelt ja see on imeline. Aga iga kord, kui keegi saab haiget, pudeneb puult peotäis okkaid. Iga kord, kui keegi valetab, puruneb puul ehe. Ja lõpuks jääb ilmetu roots, mille all on kuivanud okastest kuhi segamini teravate kildudega, lubamas aimata möödunud aegade ilu.
• Kui hea muutub iseenesestmõistetavaks, ei viitsita selle nimel enam pingutada.
• Aforismid on rusikatega vehkimine peale kaotatud lahingut.
• Tihti ei tunta spordis rõõmu mitte oma lemmiku võidu, vaid sinu lemmiku kaotuse pärast.
  
• Ausus on austusväärne aga tuleb teada, millal olla aus ja millal olla lihtsalt vait.

Maleülesanne

Must alustab ja matistab 3 käiguga. Või teistpidi on see juba nagu valge isematt :)

Hambaarst. Hirm. Valu. Paanika.

Tänasega sai otsa minu hambaarstiseeria. Kuulun nende "õnnelike" hulka, keda valdab juba mitmeid päevi enne hambaarsti täiesti kontrollimatu paanika. Kusjuures ükski ratsionaalne mõte või selgitus ei aita. Käesolev postitus on lugemiseks peamiselt mulle endale enne järgmist külaskäiku meenutamaks praegusi ülevaid tundeid.
Proovisin täna uut taktikat ning otsustasin meelde jätta, mida hirmsat tehakse, et on vaja 2 päeva enne arstiaega kaotada täielikult teovõime. Lisaks otsustasin esimest korda elus lasta teha "süstiga", ehk tuimestusega, sest viimane kord oli ikka tüütult valus puurimine. Jälgimistöö tulemus oli suhteliselt etteteada.
Valus ei olnud kordagi. Isegi kaks süsti igemesse ei olnud valusad. Täpsemini öeldes - ma tahtsin juba küsida, et mis ta seal nüüd uurib, et teeks juba ära, kui arst süstla käest pani ja lausus, et neist kahest kohast peaks nüüd aitama. Ehk siis kaks torget, mida ma tõesti ei tundnud.
Järgnes päris korralik puurimine ja kraapimine tolle hirmsa kõvera oraga. Mõistagi ei olnud mitte midagi tunda. Sel hetkel suutsin end korralikult maapõhja manada kahe paanikasveedetud päeva eest. Ning selle eest, et ma ka varem süsti ei lasknud teha. No ja plommi panemine pole ju kunagi valus ega hirmus olnud. Ehk siis täielik nauding vedeleda toolis ja teada, et nüüd võib jälle paar aastat muretult limmut juua ning sokut süüa :)
Mõneti on suisa kahju, et kõik hambad korda said. Tahaks lihtsalt kiiremini teada, kas järgmine kord, kui minek on, ma jätkuvalt selline lammas olen. Aga kuna selliseid inimesi on palju, siis olgu see postitus kõigile neile julgustavaks toeks. Ei, ei ole valus. Ei ole vaja karta. Süstiga ei ole valus. Süst ei ole valus. Ei ole põhjust paanikaks, sest arst teeb ainult head. Saite aru?
Ma pole kindel, kas mina sain. :)

Hunt Kriimsilma 9 ametit. Klaveriõpetaja.

Minust on saanud klaveriõpetaja. No nuta või naera. Vägisi meenub vanasõna, et kes ise ei oska, õpetab teisi. Ja paraku tundub see vanasõna kuramuse hästi paika pidavat. Kuigi muusikaõpetuse põhialused oleks aeg pea peale pöörata küll.
Ilmselt on mingi kaval põhjus, miks tuleb klaveritundides sundida lapsi aastaid mängima heliredeleid, kolmkõlasid, arbeetsosid (kuida seda küll eesti keeles kirjutatakse?) ja muud igavat saasta ning arulagedaid klassikalisi muusikapalasid. Mida ei õpetata on aga see, millest üldse muusika koosneb ja kuidas see kaval teooria ning tehnika, mida on aastaid õpitud, panna muusika mängimise teenistusse. Ehk teisisõnu, noor inimene topitakse täis uhhaad aga ei anta talle õnge ning tikke-potti, et ta ise omale suppi keeta suudaks. Palun andestage see keeruline metafoor.
Aga mis oleks, kui õpetaks õpilasele mõned järgnevused, seletaks lahti akordisaatemärgid ning näitaks kuidas ja millega neid süüakse? Paari nädalaga suudab noor inimene mängida kõike, mis tal pähe tuleb. Ning ehk ka ise veidi muusikat luua või improviseerida. Mõistagi ei kao kuhugi klassikaline pillimänguõpetus ja selle alustalad, mille üheks oluliseks osaks on tehnika. Aga selle motivaatoriks peaks olema õpilase enese tahe saada paremaks, mitte klaveriõpetuse kohustuslik õppekava.
Järgmine kord ma räägin teile, kuidas neurokirurge paremini õpetada. Eksole! :)

7 viisi, kuidas internetis võimalikult loll mulje jätta

- Ignoreeri õigekirja (varjant, orjenteeruv, ültse jne.)
- Kui oled foorumis oma junni maha müünud või küsimusele vastuse saanud, karju kindlasti "LUKKU!!!"
- Foorumis vastates "kvoodi" mõistagi terve kiri, soovitavalt koos päisega.
- Küsi online kontaktidelt iga tunni tagant "Hei, kuidas läheb, mis teed?"
- Küsi ka kõige lihtsamaid asju Google asmel oma online kontaktidelt.
- Kui sa pead paljudele korraga spämmima, siis bcc väli on mõistagi nõrkadele.
- Kopi see postitus ja saada kõigile oma kontaktidele

Jaanipäevaneedus*

Oskaril on nii mõnedki head sõbrad. Mis sest, et Oskar ise suurem asi sõber pole, teda ikka armastatakse. Ja kutsutakse jaanitulele. Kohe mitmesse kohta kutsutakse.
Oskaril on ka ka selliseid sõpru, kes teda jaanitulele ei kutsu. Selles polekski midagi hirmsat, ainult, et need sõbrad andsivad ühemõtteliselt teada, et tulevad Oskari juurde jaanitulele. Ja võtavad naised-lapsed kaasa. No ja vorstid ka.
Ega Oskaril midagi sõprade vastu pole. Väga tore on ju neid näha ja juttu puhuda. Ja koos vorstikest sussitada ja vanu aegu meelde tuletada.
On ka kolmas liik sõpru. Need, kes enne jaanipäeva vaikseks jäävad ja endast märku ei anna. Tavaliselt on nad samas olukorras. Ehk neid on kutsutud mitmesse kohta ja ehk on lubatud ka neile külla minna. Need sõbrad on head tekkinud pingete maandamiseks. Nimelt on omamoodi tore neilt küsida, et hei, mis jaaniõhtul teed? Ja siis vaadata, kuidas nad vaikselt keerutama hakkavad. Hädas nagu türklased rabas. Sel aastal mõtles Oskar sellele seltskonnale välja eriti kaabakliku küllakutse. "Kui sul midagi paremat teha pole, siis tule meile!"
See seab kutsutava eriti sitta olukorda. Ei lähe, annad märku, et sul on oluliselt targem-parem tegevus, kui oma sõbra juurde minna. Ehk peaks nagu kindlasti tulema. Või mingi ilgelt pika ja keerulise vabanduse välja mõtlema. Kuigi teisalt on nende sõprade käitumine kõige kindlam - nad venitavad oma otsustamisega nii kaugele, et istuvad lõpuks kodus ja ei lähe kuhugi.
Kuhu me siis välja jõudsime? Mistahes valiku juures on keegi, kes end kui just mitte solvatuna tunneb, siis haavunud on küll. Ometi tahavad ju kõik ainult head. Sitt, kas pole?

Muide, kui teil jaaniõhtul midagi targemat teha pole, võite meile tulla!

*Sama sündroom on tuntud ka termini "Uue aasta vastuvõtu needus" all.