Mind on palju aastaid kummitanud mõte, mida ma pole viitsinud kunagi päris lõpuni ega formuleerida. Praegune jant autorikaitse üle on aga loonud soodsa pinnase sellega väljatulekuks. Tegu on lähenemisega, mis pöörab pea peale kõik senised arusaamad autorikaitsest ja loomingu tasustamisest.
Väidan, et teose loojale ei pea maksma tasu seaduse tagatisel. Teisisõnu kõik autorikaitse "piraaditsemist" puudutavad sätted on üdini väärad.
Miks tekib looming ja mis sunnib autorit looma?
Lihtne - tegu on tunnustusvajadusega. Enamus inimesi vajavad tunnustust. Tunnustus on suurem motivaator kui palgatõus või uus auto või mistahes materiaalne hüve. Väidan, et teose loomise läbi rahuldab autor oma tunnustusvajadust. Miks kirjutatakse muusikat, miks tehakse bändi - et kuulsakssaamise läbi rahuldada oma tunnustusvajadus!
Kes rahuldavad selle vajaduse? Loomulikult tarbijad - kõik need, kes maksavad ühel või teisel moel autori rahulduse eest. Siit tulenevalt osutab tarbija autorile teenust tema tunnustusvajaduse rahuldamisel. See, kui massimeedias tutvustatakse uut artisti uut lugu ja kuulajad omandavad selle info, tõuseb artisti tuntus ja selle läbi rahuldub tema tunnustusvajadus. Ta saab tuntu(ma)ks.
Kas ja kuidas tasub autor või artist oma rahulduse eest? On loogiline, et sellesama teosega, mille ta lõi. Kuid seda ainult juhul, kui kuulajale see teos meeldib ja kuulaja sellest omakorda mingit hüve saab. Olgu selleks siis hea meeleolu, nauding, teadmised vms. Kui teos on vilets, on kahju saanud tarbija - kuulanud ebameeldivat, risustanud oma teadvust.
Kui looming on midagi väärt, siis tekib loomulik areng - fännid, kes ostavad loomingut, kuulsus, rohkem fänne. Lisaks jäävad live kontserdid, kus looja ja artist teenivad piletitulul pealt.
Kui looming või teos ei kogu omale fänne ja ei muutu tarbitavaks, siis miks peaks selle eest loojale maksma? Pigem vastupidi - hulk inimesi on pidanud kannatama kellegi tunnustusvajadusest tingitud kräppi, mis ei paku meile positiivset emotsiooni. Tegelikult peaks maksma hoopis neile?
Mitte kedagi ei sunnita hakkama autoriks või artistiks. Mitte kedagi! See on inimeste enda vaba valik. Kui ta on piisavalt tugev, et end fännide najal ära toita, siis palju edu (ja kuulsust) talle. Kui tarbija ei osta tema toodet, siis on see piisav sõnum - lõpeta rämpsu tootmine ja mine (päris) tööle.
28.02 Tallinn-Istanbul-Kilimanjaro
-
Elus esimest korda läksin üksi lendama. Tallinna turvakontrolli oli juba
paigaldatud 2 uuttüüpi röntgeniseadet ning kotist paluti seekord välja
võtta ai...
Väga õige! Kui palju on filme ja raamatuid, mille vaatamine-lugemine on olnud täielik ajaraisk.
ReplyDeleteMul endal riiulis kümmekond raamatut, mis olen ostnud kavalalt sõnastatud reklaamsoovituste peale ja sisu sirvides huvitavaid pealkirju-väljavõtteid näinud, kuid pärast on viha olnud suur raisatud raha pärast.
Plaadid samuti. Ka paljud normaalsed artistid kasutavad turundajate õhutusel meetodit - 3 head lugu plaadile, ülejäänud 7 pala keskpärasust augutäiteks.
Filmidest ei hakka rääkimagi. Trailereid teevad täielikud profid - 2 minutiga erutatakse sind üles ja pärast niheled ja sõimad end kinosaalis - krdi idioot, jälle lasin end petta.
See kõik tulenebki sellest, et loomingut tehakse raha pärast. Pekstakse mingi materjal kiiresti vahtu ning müüakse võimalikult kallilt maha.
Kui ei oleks autoritasu, oleks teoseid palju-palju vähem - aga need oleks ka palju paremad.
Mul ei ole midagi autoritasu vastu. Aga selle maksmine peab olema põhimõtteliselt vabatahtlik. Tahan, siis ostan (ja maksan).
ReplyDeleteJah, ma ei mõelnud tegelikult ka, et autor ilma tasuta jätta, vaid et oleks kuidagi võimalik vältida maksmist firmadele, kes konveieri pealt toredas pakendis sisutühje teoseid välja pumpavad.
DeletePäris nõus ei ole, et tunnustusvajadus on peamine mis sunnib autorit looma. Minu jaoks (ja lihtsa üldistusena usun et enamike autorite jaoks) on loomingu allikaks ürgne vajadus luua. See miski on sees peidus ja see peab saama välja ning muutuma teoseks. Loomise protsess pakub seletamatut naudingut.
ReplyDeleteSelles mõttes ei ole loomine valik. Autori jaoks on looming miski mida ta lihtsalt peab tegema. Kui leidub keegi, kes selle eest maksab, on tore. Kui keegi ei maksa, ega midagi tegemata ka ei jää.
Praegune autorikaitse toetab ainult teoseid, mis tehaksegi ainult raha pärast. Kui taolist rämpsu jääks tulevikus vähemaks, oleks ainult tore. Suurfirmade juristide terrori vähenemine tõeliste autorite vastu elavdaks kindlasti loomingut kuna ei pea enam kartma, et mõni raske rahapatakaga meediagigant kohtukutsega lajatab (Eestis vast ei ole suur probleem, küll aga lombi taga Ameerikamaal on kohtuga ähvardamine suht tavaline).