Tänasega sai otsa minu hambaarstiseeria. Kuulun nende "õnnelike" hulka, keda valdab juba mitmeid päevi enne hambaarsti täiesti kontrollimatu paanika. Kusjuures ükski ratsionaalne mõte või selgitus ei aita. Käesolev postitus on lugemiseks peamiselt mulle endale enne järgmist külaskäiku meenutamaks praegusi ülevaid tundeid.
Proovisin täna uut taktikat ning otsustasin meelde jätta, mida hirmsat tehakse, et on vaja 2 päeva enne arstiaega kaotada täielikult teovõime. Lisaks otsustasin esimest korda elus lasta teha "süstiga", ehk tuimestusega, sest viimane kord oli ikka tüütult valus puurimine. Jälgimistöö tulemus oli suhteliselt etteteada.
Valus ei olnud kordagi. Isegi kaks süsti igemesse ei olnud valusad. Täpsemini öeldes - ma tahtsin juba küsida, et mis ta seal nüüd uurib, et teeks juba ära, kui arst süstla käest pani ja lausus, et neist kahest kohast peaks nüüd aitama. Ehk siis kaks torget, mida ma tõesti ei tundnud.
Järgnes päris korralik puurimine ja kraapimine tolle hirmsa kõvera oraga. Mõistagi ei olnud mitte midagi tunda. Sel hetkel suutsin end korralikult maapõhja manada kahe paanikasveedetud päeva eest. Ning selle eest, et ma ka varem süsti ei lasknud teha. No ja plommi panemine pole ju kunagi valus ega hirmus olnud. Ehk siis täielik nauding vedeleda toolis ja teada, et nüüd võib jälle paar aastat muretult limmut juua ning sokut süüa :)
Mõneti on suisa kahju, et kõik hambad korda said. Tahaks lihtsalt kiiremini teada, kas järgmine kord, kui minek on, ma jätkuvalt selline lammas olen. Aga kuna selliseid inimesi on palju, siis olgu see postitus kõigile neile julgustavaks toeks. Ei, ei ole valus. Ei ole vaja karta. Süstiga ei ole valus. Süst ei ole valus. Ei ole põhjust paanikaks, sest arst teeb ainult head. Saite aru?
Ma pole kindel, kas mina sain. :)
