Kes seda enam mäletab, kelle idee see täpselt oli või kust see hirmus mõte tuli, kuid Hiiumaa autoorienteerumise karikavõistluste esimeselt etapilt me end leidsime.Valikorienteerumine, kontrollaeg kahjuks vaid 90 minutit, selle aja jooksul sai ära tuua 45 punkti. Nendest 20 SI-ga. Tavaline KP andis 1 punkti, SI-ga kp aga 3 punkti. Nutune lugu oli paraku see, et polnud teada, kus on SI ja kus mitte. Punktidel küljes ka täpsustav legend.
Paras annus arrogantsi veres (vähemalt minul :) ), asusime starti. Ja oh seda üllatust, kui kaardi kätte saime - tegu oli täielikult linnasisese orienteerumisega. Et mitte öelda kesklinna, kui Kärdlat üldse võimalik niiviisi jaotada :)
Olgem ausad - auto oli sellel võistlusel täiesti takistav element. Ideaalne trass olnuks see jalgratta jaoks. Punktide vahe 200-500 meetrit. Ei jõua kiirendadagi, kui juba uus punkt silmapiiril. Ülearu täpne ja kvaliteetne polnud ka kaart. Kui punkt on pandud keset kvartalit ning kvartali sees ei ole majad eristatavad, on ikka kuramuse raske aru saada, millise maja või puu küljes kp asub. Eriti, kui ringi läbimõõt hõlmab looduses 100-t meetrit. Ja lõpuks kõige olulisem - ei tasu minna kohalikega nende kodulinna tüli norima. Ühelt poolt inimene, kes oskab kinnisilmi kaardil märgitud punkti minna ning vastas siis tegelased, kes peavad otsima esmalt õige tänava, siis leidma, millisest august saab majade vahele ning kust saab ümber maja. Olles harjunud kvaliteetse ja detailse kaardiga, tegi tiba meele mõrudaks. Aga noh, ega me sinna võitma ei läinud... :)
Tõe ja au huvides tuleb mõistagi kiita Margitit, kes taaskord ennastsalgavalt, vahel kuni vööni lumes, punktidesse sumpas. Ja vihma kallas ja oli pime ja ... lõpp hea - kõik hea. Viimaseks ei jäänud ja auhinnalise kolmanda koha tõime ära. Kes tahab parastada ja ülbata, võib muidugi otsida üles, palju osalejaid kokku oli. :) Aga vaadates punktisummasid II ja III koha vahel, polnud meil mingit lootust paremale kohale. Ja ma olen üsna veendunud, et ka kestahes teine mandritegelane poleks sealt paremat kohta ära toonud.
Kuid okas jäi südamesse. Järgmised etapid ei ole enam linnas. Tuleb minna tagasi ja kogemus maksma panna. Või siis tulla taas tagasi kui peksasaanud koer... :)
Lõpetuseks tahaks kiita korraldajat, kes üksinda rasket tööd teeb. Jõudu ja jaksu talle edasiste võistluste tegemiseks!
