Tänasega sai otsa minu hambaarstiseeria. Kuulun nende "õnnelike" hulka, keda valdab juba mitmeid päevi enne hambaarsti täiesti kontrollimatu paanika. Kusjuures ükski ratsionaalne mõte või selgitus ei aita. Käesolev postitus on lugemiseks peamiselt mulle endale enne järgmist külaskäiku meenutamaks praegusi ülevaid tundeid.
Proovisin täna uut taktikat ning otsustasin meelde jätta, mida hirmsat tehakse, et on vaja 2 päeva enne arstiaega kaotada täielikult teovõime. Lisaks otsustasin esimest korda elus lasta teha "süstiga", ehk tuimestusega, sest viimane kord oli ikka tüütult valus puurimine. Jälgimistöö tulemus oli suhteliselt etteteada.
Valus ei olnud kordagi. Isegi kaks süsti igemesse ei olnud valusad. Täpsemini öeldes - ma tahtsin juba küsida, et mis ta seal nüüd uurib, et teeks juba ära, kui arst süstla käest pani ja lausus, et neist kahest kohast peaks nüüd aitama. Ehk siis kaks torget, mida ma tõesti ei tundnud.
Järgnes päris korralik puurimine ja kraapimine tolle hirmsa kõvera oraga. Mõistagi ei olnud mitte midagi tunda. Sel hetkel suutsin end korralikult maapõhja manada kahe paanikasveedetud päeva eest. Ning selle eest, et ma ka varem süsti ei lasknud teha. No ja plommi panemine pole ju kunagi valus ega hirmus olnud. Ehk siis täielik nauding vedeleda toolis ja teada, et nüüd võib jälle paar aastat muretult limmut juua ning sokut süüa :)
Mõneti on suisa kahju, et kõik hambad korda said. Tahaks lihtsalt kiiremini teada, kas järgmine kord, kui minek on, ma jätkuvalt selline lammas olen. Aga kuna selliseid inimesi on palju, siis olgu see postitus kõigile neile julgustavaks toeks. Ei, ei ole valus. Ei ole vaja karta. Süstiga ei ole valus. Süst ei ole valus. Ei ole põhjust paanikaks, sest arst teeb ainult head. Saite aru?
Ma pole kindel, kas mina sain. :)
28.02 Tallinn-Istanbul-Kilimanjaro
-
Elus esimest korda läksin üksi lendama. Tallinna turvakontrolli oli juba
paigaldatud 2 uuttüüpi röntgeniseadet ning kotist paluti seekord välja
võtta ai...
No ma ei tea :) Minu jaoks on hambaarsti juures käik võrdne trenniga, millele eelneb kerge hirm. Kui ma seal toolis istun, siis lõuad hoian nii laiali, et pane või arbuus hammaste vahele, käed pigistavad seda "mugavat" tooli nii, et sõrmed tungivad nahast läbi ja kogu keha kattub higiga. Pulss läheb vist 200 peale ning kui nina kaudu hingamise unustan, siis võib pilt ka tasku minna :D Süsti pole lasknud veel kunagi teha, peaks ehk proovima :)
ReplyDeleteMa olen ise ka paras väänik, no kohe kuidagi ei julge minna. Ei karda ei kuuli ega miinikildu nii hullusti kui hambaravi, kuigi ma alles see kevad käisin ja ei olnud üldse hull. Kõige hullem on see ootamine ja mõtlemine, et mis nüüd tehakse. Tegelikkuses süstidega on päris mugav, eriti kui hea ja kindla käega arst on. Süst on küll veidi ebamugav, aga siiski mitte midagi sellist mida kartma peaks. Kui mõtlema hakata, siis ma olen isegi päris vapper olnud. Hambaarstide suhtes on mul lausa foobia, halvad kogemused lapsepõlvest. Aga ma olen siiski suutnud ennast sundida, muud moodi ei saa. Terved hambad on väga tähtsad. Kui hambad lagunevad, siis hakkab kõik muu ka tasapisi järgi andma. Loodan et ma kedagi julgustada suudan. :)
ReplyDelete