Kui klaveri klahv(id) ei tööta - tutorial

Vaid 2 päeva laiskust, mil me ei viitsinud piisavalt katelt kütta ja palusime abi soojapuhurilt, ning klaver andis alla. 5 klahvi lõpetasid päeva jooksul töölepingu. Kuna klaveri mehanism on elementaarne mehaanika, on selle parandamine jõukohane igale inimesele kel veidigi tööriist käes püsib ning tiba ka julgust on. Olgu aga öeldud, et südari vältimiseks ei ole järgnev mõeldud lugemiseks professionaalsetele klaverimeistritele ega -häälestajatele. Samuti ei võta siinkirjutaja mingit vastutust isetegijate käpardlikkuse eest. :)

-----------------------------------------

Parandame ise klaverit. Tutorial.

Klahvide kinnijäämise põhjus on 90% juhtudest õhuniiskuse muutumisest tingitud mehhanismi puitosade paindumine, mille tulemusena hakkab "midagi kuhugi vastu käima" ning klahv ei tee häält. Alustuseks märgi ära või jäta meelde, millised klahvid ei tööta. Tiri mehhanism välja ning tõsta haamrikesed üles.

Nüüd keera lahti figuuri(de) kinnituskruvi(d). (Kusjuures, ma pole 100% kindel, et selle junni nimi figuur on aga nimetame teda praegu nii :) )

Tõsta üles haamrid ning eemalda liist

Ja ongi peasüüdlane käes.

Lähemal uurimisel näed, et detailid ei liigu vabalt, vaid käivad vastu serva ning jäävad sinna kinni.

Edasi on kaks varianti. Kui hõõrdumine ei ole tugev, siis võid kasutada "libestina" tavalist harilikku pliiatsit, mis toimib grafiitmäärdena. Joonista kinnijäävad pinnad üle ning kui veab, siis liigub kõik ilma nakkumata.

Kui pliiats ei aita, tuleb läheneda destruktiivsemal viisil. Võta liivapaber, viil või kamakaks milline riist, millega puidust jagu saad. Mina kasutasin väikest puuri. Olgu mainitud, et kui sa liiga usinalt ja innuga lähened, võid kasu asemel kahju teha. Aga sinu tegevuse eesmärgiks peaks olema siis see, et puit ei kohtuks enam puiduga.

Tulemus peaks nüüd välja nägema nii.

Pane kõik kokku ja naudi taas töötavaid klahve.

Homme parandame värvitelerit :)

Hunt Kriimsilma 9 ametit. Klaveriõpetaja.

Minust on saanud klaveriõpetaja. No nuta või naera. Vägisi meenub vanasõna, et kes ise ei oska, õpetab teisi. Ja paraku tundub see vanasõna kuramuse hästi paika pidavat. Kuigi muusikaõpetuse põhialused oleks aeg pea peale pöörata küll.
Ilmselt on mingi kaval põhjus, miks tuleb klaveritundides sundida lapsi aastaid mängima heliredeleid, kolmkõlasid, arbeetsosid (kuida seda küll eesti keeles kirjutatakse?) ja muud igavat saasta ning arulagedaid klassikalisi muusikapalasid. Mida ei õpetata on aga see, millest üldse muusika koosneb ja kuidas see kaval teooria ning tehnika, mida on aastaid õpitud, panna muusika mängimise teenistusse. Ehk teisisõnu, noor inimene topitakse täis uhhaad aga ei anta talle õnge ning tikke-potti, et ta ise omale suppi keeta suudaks. Palun andestage see keeruline metafoor.
Aga mis oleks, kui õpetaks õpilasele mõned järgnevused, seletaks lahti akordisaatemärgid ning näitaks kuidas ja millega neid süüakse? Paari nädalaga suudab noor inimene mängida kõike, mis tal pähe tuleb. Ning ehk ka ise veidi muusikat luua või improviseerida. Mõistagi ei kao kuhugi klassikaline pillimänguõpetus ja selle alustalad, mille üheks oluliseks osaks on tehnika. Aga selle motivaatoriks peaks olema õpilase enese tahe saada paremaks, mitte klaveriõpetuse kohustuslik õppekava.
Järgmine kord ma räägin teile, kuidas neurokirurge paremini õpetada. Eksole! :)