Helendav perseiit ja Aigari sang

Et kõik ausalt ära rääkida, tuleb alustada sellest, kuidas Argo telefoni otsas mind pika pilguga seiras ning küsis "Mis kell sa siis seal tahad olla, et nii vara stardid???" Pidades kohatuks kaardilugejat õpetama hakata, võtsin siis rahulikult. Mis sest, et esimese AKP-ni sõites kulus 2 minutit rohkem. Õiged mehed panevad ikka tehnikat võistluse ajast üles :)
Seal need sommid meist mööda sõitsidki. Seega olime kolmandad rajal. Paljudele probleemiks osutunud teelahe ei olnud meie meelest keeruline. Olgugi, et pimedas polnud kohe õige teeots näha, saime suunast kohe aru, et rappa viib see tee. Kannakas ja oligi õige tee rataste all. Siinkohal väike sniiki tervitus Kallele ja Janile, kelle 3 keepeeessi nad valele rajale juhatasid ;)
Hobuseraudade kohta ei oska paha sõna kosta. Maastik oli huvitav. Võiks isegi öelda, et põnev. Kui me sealt lahkusime, jõudis platsil miski Audi. Suur oli meie üllatus, kui jõudes teise AKP-sse saime teada, et oleme seal esimene auto. Tuju läks kohe paremaks. Tuju läks kohe halvemaks, kui veidi aja pärast Aigarit sõimates petusanga eest kaardil, saime teada, et Mamia on teises AKP-s teine. St, et 13 autot tagapool startinud ekipaaž oli suht õigel ajal AKP-s aga meie olime kaotanud juba üle 25 minuti. Jäägu siit tulevastele põlvedele kasutamiseks käkkimist väljendav termin "Aigari sang". :)
Midagi põnevat väga ei juhtunud. Polügonil, kuhu Aigar sisse murdis jäi mitu korda üks üksildane tsiklivend ette. Ja ühest teeotsast keerasime varem ära. Päris naljakas oli. Kõik klappis aga kaardil sirge tee peal oli tegelikkuses suur angaar ees, kust me oleks küll läbi häda Patroliga läbi sõitnud küll aga mitte rajameistrite lubatud autodega. Argo sõimas aga ma käisin ikka lambiga kontrollimas, et mine tea neid värskete rajameistrite sigadusi. Ots ringi ja õigele teele.
Slaalom oli lahe. Aga oleks võinud tiba rohkem keerutada/keskelt ehk tagasi pöörata. Liiga palju oli minu meelest otsesõitu. Polügonilt lahkudes tuli asfaldil vastu tõeline hunnik kleebistega autosid. Kerge muie tuli suule, kui ma mõtlesin, kuidas nad seal kõik sõbralikult koos slaaalomit sõidavad :)
Edasi nagu polegi midagi rääkida. Linnamäe otsas avastasime, et kohe on kontrollaeg otsas. Ja selle asemel, et sõita OTSE lõppu, pidime me miskipärast sõitma läbi ka viimase kaardi, mis oli maja taga keerutamine. No pole mõtet neid kahte sekundit taga ajada. Oma lollus, kui ei suuda kella vaadata.
Lõpetamisest jäi meelde paar väga mures tegelast, et ega kontrollaega ei pikendata. ;)
Tuju tõusis taas, kui kojusõidu ajal selgus, et karikatabeli mõistes ei kaotanud me mitte midagi ja poodiumikoht on veel täitsa saavutatav.
Ja kõige lõpetuseks - Aigar ja Märt, midaiganes te ka ei tunne või ei mõtle aga rahvas kiidab tegijaid!