Tuesday, June 16, 2009

Härra Grühvel mõtiskleb. I osa.

Kuna ma olen sel nädalal paras põrsas olnud, siis hakkas mind vaikselt vaevama, et miks, oh miks? Näib, et mulle ei meeldi:
  • laiskus
  • lollus
  • süüdimatus
  • mõtlematus
  • valelikkus
  • lohakus
  • himulikkus
  • egolikkus
Sestap, kohates loetletud komponente, ei viitsi ma olla enam:
  • viisakas
  • heatahtlik
  • arusaaja
  • andestav
  • lahke
  • sõbralik
Kui allaneelamise ja hea näo tegemise asemel öelda tegelasele otse välja, mis sa temast või tema teost arvad, on asi aus ja südametunnistus puhas. Iseasi on see, et nad kuradid ei taha seda kuulata.
Päris sitt keiss, kas pole? Ütleks otse ja ausalt, on küll omal süda rahul aga teised peavad sind mölakaks ja tõpraks. Ei ütle otse, püüad nämmida heaga ja kannatad ise ning asjadel pole isegi lootust paremaks minna.

Ehk siis me jõuame sinnani, et asjade edenemise variandid on ignorantsus või konflikt. Ignorantsuse puhul ei muutu küll midagi paremaks aga on lootus, et äkki siiski keegi lõpuks liigutab. Aga kui tahad, et asjad siiski liiguks õiges suunas, on edenemise ainsaks teeks konflikt?

Crazy World.

2 comments:

  1. Äiole see maailm nii mustvalge. Ignorantsuse ja konflikti vahepeal on ka konstruktiivne kriitika.

    ReplyDelete
  2. Ei ole mitte. Konstruktiivne kriitika jookseb lohedel ühest kõrvast sisse, teisest välja. Neid ei koti noh.

    ReplyDelete