Oskaril on nii mõnedki head sõbrad. Mis sest, et Oskar ise suurem asi sõber pole, teda ikka armastatakse. Ja kutsutakse jaanitulele. Kohe mitmesse kohta kutsutakse.
Oskaril on ka ka selliseid sõpru, kes teda jaanitulele ei kutsu. Selles polekski midagi hirmsat, ainult, et need sõbrad andsivad ühemõtteliselt teada, et tulevad Oskari juurde jaanitulele. Ja võtavad naised-lapsed kaasa. No ja vorstid ka.
Ega Oskaril midagi sõprade vastu pole. Väga tore on ju neid näha ja juttu puhuda. Ja koos vorstikest sussitada ja vanu aegu meelde tuletada.
On ka kolmas liik sõpru. Need, kes enne jaanipäeva vaikseks jäävad ja endast märku ei anna. Tavaliselt on nad samas olukorras. Ehk neid on kutsutud mitmesse kohta ja ehk on lubatud ka neile külla minna. Need sõbrad on head tekkinud pingete maandamiseks. Nimelt on omamoodi tore neilt küsida, et hei, mis jaaniõhtul teed? Ja siis vaadata, kuidas nad vaikselt keerutama hakkavad. Hädas nagu türklased rabas. Sel aastal mõtles Oskar sellele seltskonnale välja eriti kaabakliku küllakutse. "Kui sul midagi paremat teha pole, siis tule meile!"
See seab kutsutava eriti sitta olukorda. Ei lähe, annad märku, et sul on oluliselt targem-parem tegevus, kui oma sõbra juurde minna. Ehk peaks nagu kindlasti tulema. Või mingi ilgelt pika ja keerulise vabanduse välja mõtlema. Kuigi teisalt on nende sõprade käitumine kõige kindlam - nad venitavad oma otsustamisega nii kaugele, et istuvad lõpuks kodus ja ei lähe kuhugi.
Kuhu me siis välja jõudsime? Mistahes valiku juures on keegi, kes end kui just mitte solvatuna tunneb, siis haavunud on küll. Ometi tahavad ju kõik ainult head. Sitt, kas pole?
Muide, kui teil jaaniõhtul midagi targemat teha pole, võite meile tulla!
*Sama sündroom on tuntud ka termini "Uue aasta vastuvõtu needus" all.
