Palun väga vabandust

Hiljuti sattusin kentsakasse seltskonda. Koos oli hulk erinevaid inimesi. Räägiti ilmast ja maast aga lõpuks läksid jutud ikka ühele teemale - meie armas MaSu. Majandussurutis, noh.
Huvitav oli aga asja juures inimeste suhtumine. Noor naine, kes kasvatas üksi kahte last ja töötas sisuliselt kahel kohal, et lapsi toita ja üüri maksta, jäi ilma oma lisatööst ehk kaotas kolmandiku oma sissetulekust. Ta ei virisenud. Ütles, et katsub kokku hoida ja rasked ajad üle elada. Aga härrad, kes teenisid 5-6-kordset eesti keskmist, halasid nagu kommist ilma jäänud lapsed, milline tohutu ebaõiglus on sündinud ja kuidas nemad 5% ilma jäävad. Ässitain suure töö tegijatele veidi astmelise tulumaksu teemat. Täitsa töötas. Ses mõttes et hea, et üks neist atakki ei saanud. Pidasin siis väikese loengu teemal raha väärtus ja elu väärtused. Aga inimestele teatavasti tõde ei meeldi. Enam ei ole ma nende seltskonnas teretulnud.
Meenub veel üks lugu. Kohtusivad kord suure poe ees kaks lapsepõlvesõpra. Mõlemal oli veidi raha puudu. Ühel pätsi leiva ostmiseks, teisel millise kaatri ostmiseks. Mõlemad olid õnnetud.
Ah et mis mu point on?
Ärge kurat virisege ja halage, kui raske elu teil on. Kui keegi tuleb mulle veel kaebama, kuidas tema 30 kilosest palga kõrval mobiililimiiti 200 krooni võrra vähendati või kuidas tööandja enam kakaod ei osta siis ...
Tramaeivõi.